Carpe diem

Okei, kurvad uudised seekord, kõigile kellel vaja teada, olen andnud info oma probleemidest siin maailma kuklapoolel ja kahjuks jääb selleks aastaks tripp pooleli. Tulen homme Eesti poole tagasi, kui vaatame asja rõõmsast küljest  - saan jõulud ja aastavahetuse veeta kõige tähtsamate inimestega ! Jõulud - see on tõesti aeg, mida ma armastan.
Nii ja tänasest päevast, mis on olnud üsna seiklusterohke. Jõudsin õhtuhakul lennujaama, otsustasin veeta öö lennujaamas, sest lend läheb väga vara, oma küpsised ja limps kaasas ning olin kindel, et tasuta wifi ka olemas. Noo vähemalt 2 nädalat tagasi oli veel nii. Siia jõudes, aga oh üllatust, nett on tehtud tasuliseks ja tuli osta mingi wifi kaart nelja doltsi eest, mis võimaldas olla tunnike netis. Käisin mööda lennujaama nagu eksinud ja püüdsin saada infi selle kohta. Pool tundi küsimist ja paar kõne lennujaama tähtsamatele isikutele ja tulemuseks ühtlane null. Otsustasin lõpuks küsida ühe check-in tüübi käest, oli teine noor ja tundus, et teab asjast. Alustuseks ütles ta mulle kuidas saaksin 10min tasuta olla, kuid siis hüüdis mind tagasi ja küsis kas mul paberit/pliiatsit on? Kahjuks polnud, ning astus paar sammu rahvamassist eemale, otsis taskust salfaka ning kirjutas sinna peale midagi. Tuli minu juurde tagasi, surus selle paberi pihku ja ütles, et kui keegi küsib, tema pole seda mulle andnud ! Wohooo nett oligi olemas, kuid siis paari tunni pärast tulid kaks korravalvurit minu juurde ja ütlesid, et lennujaam suletakse ning pean lahkuma. Valetasin neile natuke, et jäin oma õhtusest lennust maha ja pole kuhugi minna. Kujutage nüüd ette, politsei pakkus mulle küüti, et leiaksin lennujaama ümbruses hotelli. Viisid mind esimese hotelli juurde kuhu kohta ei saanud, tüübid ootasid nii kaua kuni uurisin ning siis viisid teise hotelli juurde, kus viibin praegu. Lisaks sellel korraldasid nad mulle transpordi hommikuks, et saaksin tasuta lennujaama, sest too hotell on päris kaugel lennujaamast, et jala liikuda. Rääkisin nendega oma 20 min veel juttu, noo oma siin olekust ja muust. Tüübid teadsid isegi, kus on Eesti ja et siin on noo niiiii piltilusad naised, et oioioi !Näitasin neile oma nunnuka pilti ja saate aru, te vist ei kujuta seda ette, kui pöördesse vennad läksid, noo seal tuli selliseid komplimente, et kohe pole sõnu:D:D Ütsid, et mida kuradit ma siin üldse teen, kui mul selline tüdruk on:D
Okei nii hotelli receptionis asjad aetud ja tuba saadud, kohtasin siin soomlasi. Seda poleks küll oodanud, aga siin vist tõesti rahvast igast riigist. Hetkel istun hotelli suurel rõdul ,kus sain ühe Londonist pärit tüdrukuga tuttavaks, jube tore inimene. Viimased tund aega oleme rääkinud kõigest, mis üldse pähe tuleb, tunne on nagu räägiks kodumaal oma sõpradega, ainult et teises keeles:D Hetkel siis kõik.. ehk juhtub tagasi tulles veel midagi märkimisväärset ja tagasi tulekust veel nii palju, et mina ei jää kahetsema seda, et pean ära tulema, oli mis oli ja juhtus mis juhtus,inimestel peab olema lubatud eksida, vaid nii tulevad esile elu tõelised väärtused. Elamine seisneb selles, et elu tuleb läbi tunnetada...
Cheers fellas

Kirjandus...

Damn kuidas ma vihkan ennast, et jätsin kaks raamatut Eestisse, mida tahtsin reisil lugeda.Üks nendest polnud muidugi raamat, pigem metafoorse narratiiviga lood ja ühe korra läbi loetud, aga siiski hea inspiratsiooniallikas ! Niinii suur igatsus on hea ja mõtlema paneva sisuga kirjanduse üle. Õnneks on mul läpakas vanad kirjandid ja muu kirjandiks valmistumise materjalid/ artiklid, saan neidki lugeda. Oleks Aussis raamatupood, kus leiduks eesti kirjandust, siis ma vist hoiaks kõvasti söögiraha kokku ja ostaks hunniku head kirjandust.. :)

Kuldrannik, helesinine ookean, krudisev rannaliiv, üle pea kõrguvad lained...

  Esimene päev Aussis oli lihtsalt supper, kõik mis ümberringi nähtud/kuuldud oli lihtsalt liiga hea, et tõsi olla. Lennujaamast ookeanini oli alla 200m, loomulikult sai esimese asjana kiirel sammul sinna mindud, kõik kotid kus kurat liivale jätta ja kohe ujuma ! Pärast mõne tunnist rannas viibimist tegime kindla otsuse jõuda õhtuks Surfers Paradise. Matkakotid selga ja asusime teele. Üle poole maast läbisime muidugi jalgsi, sest meil polnud õrna aimu ka, mis nr buss võiks sinna minna ja noh öeldakse ju, et kui mõistus ei võta siis küll jalad võtavad.Vahepeal peatusime ühes avalikus rannas ning käisime jälle ujumas ja puhkasime jalga. Siin ranniku ääres on teatavasti lubatud vaid avalikes randades ujumine, kus olemas rannavalve ja nende poolt pandud lipud,  kus vahel ohutu ujuda. Mujal ujumine on keelatud ning karistatav.  Pärast kosutavat suplemist,  tuli mul uni peale ning otsustasin , et tukun veidi. Plaanitavast mõne minutilisest uinakust sai kahe tunnine magamine:D Nüüd tuli siis kiiremas korras edasi liikuda, et pimeda peale ei jääks. Lõpusirgel aga  andsime alla, õigemini mina. Teiste nõusolek bussiga minekuks saadud, küsisime abivalmi  vanaproua käest infot ning selle ka saime. Sõitsime bussiga oma 20 min veel ning kohal me olimegi. Järgmine seiklus oli otsida öömaja. Seda sai teha umbes kella kaheksast üheni öösse. Meie õnnetuseks olime sattunud natuke valel nädalavahetusel, kuna Surfers Paradise’s  toimus suursuur üritus. Midagi Nascar’i sarnast, kuid Austraalia enda variant ja nagu me teada saime on sellised üritused Ausside jaoks väga suur püha. Terve linn on peo meeleolus ning rahvast rohkem kui poodlejaid  Eestis jõulude ajal. Öömaja siiski õnnestus leida, kuid kahjuks vaid üheks ööks.

  Järgmine päev ostsime kohaliku ajalehe ja hakkasime kuulutuste peale uut öömaja otsima. Seekord nii edukalt ei läinud, pidime õhtu jooksul vabas õhus magamispaiga leidma. Hilisõhtu veetsime linnas ning kohtasime väga palju kohalikke, kes kõik väga sõbralikud ja uurisid meie kohta. Umbes kesköö paiku viibisime bussijaama läheduses, kui meie juurde tuli kohalik tüüp nimega Hyde. Tegelik päritolumaa Lõuna-Aafrika Vabariik, kui siia kolinud umbes 10a tagasi.  Ta oli üliüli purjus ja ilmselgelt ka rohelist suitsetanud. Pika jutuajamise peale lubas tüüp meid enda juurde võtta, kuid oleksime pidanud hommiku vara lahkuma, sest ta läks Malaysiasse. Võtsime pakkumise vastu ning hakkasime tema korteri poole liikuma. Poole tee peal tuli talle meelde, et tal jäi auto linna ning peab selle ära tooma. Sellisel asjal me sündida ei lasknud, kuna purjus inimesed ei sobi autorooli. Edasi liikudes arvas ta, et võtab meile hotellis toa, kuid see ei õnnestunud, sest isegi kõik kallimad hotellid olid rahvast tolle ürituse pärast täis. Lõpuks jõudsime tema juurde, passisime seal veidi aega ja siis otsustas Hyde linna kasiinosse minna ja kuskil edasi pidutseda. Linna saamiseks võtsime takso, pärale jõudes ei tahtnud Hyde sõidu eest kuidagi maksta ning rääkis taksojuhiga oma 10min. Arve mitte maksmine tal ka õnnestus. Probleem lahendatud, otsustasime veidi aega linnas pingil istuda ja plaane arutada. Veidi aja pärast ilmusid meie juurde neli korravalvurit ning oh imet, terves Queenslandis ei tohi avalikut alkot tarvitada. Kaks minu reisikaaslast  said selle eest 100AUD’i trahvi ning Hyde võeti kaasa, kuna ta taskust leiti kanepit. Probleem oli, aga selles, et meie asjad oli tema juures ja need oli vaja kätte saada. Liikusime kiirel sammul tagasi tema juurde ning õnneks meenus meile, et ta elas koos isaga ja et ta unustas korteri ukse lukku panna.Nüüd oli vaja välja mõelda kuidas saame alt koridori ukse lahti. Kohale jõudes otsustas Tõnis minna akna peale koputama ning mina ja Priit passisime maja ees, lootes kohata kedagi, kes elab samas trepikas ja avab meile ukse. Veidi aja pärast see inimene ka ilmus, saime väikse jutuajamise peale sisse ning nüüd tuli kiiremas korras korterisse sisse saada ka chop-chop asjad võtta. Asjad käes suundusime ranna poole, et seal öö veeta. Öösse väga magada ei saanud, kui see-eest nägime tohutult ilusat päikesetõusu. Surfaridki ilmusid juba seitsmest veele ning nautisime vapustavat  vaatepilti.

  Päeval tegelesime jälle öömaja otsingutega, kuid kasutult. Tekkis mõte, et võtame rendiauto 24h’ks, ja magame seal sest nagunii oli vaja esmaspäeval minna linna asju ajama.Renditingimusi uurides selgus, et alla 25. aastastele ei anta autot rendile. Õhtu hakul leidsime bussijaama läheduses umbes 3x3 m varjualuse ja üritasime seal uneleda. Minul see ei õnnestunud. Otsustasin ringi liikuda ja uurida ehk leian ümbruses midagi paremat. Vahepeal pingil jalga puhates, kohtasin politseinikke, kes uurisid minu tegevuse kohta. Selgitusi tuli anda oma 15min ning nimi läks jälle registrisse kirja. Arvatavasti sellepärast, et avalikus kohas magamine on tegelikult karistatav ja eks nad mind just selles kahtlustasidki. Pärast ümbruskonnaga tutvumist suundusin bussijaama parki tagasi. Oh imet, ka teised ei suutnud magada ning otsustasime bussijaama taga pinkidel aega veeta. Selgus, et ka nende nimed oli kirja pandud, sest mingit moodi olid nad oma liikumisega pannud alarmi tööle. Nii me siis istusime ja ootasime hommikut, et suunduda linna omi asju ajama.
Kõik vajalikud toimingud saime tehtud ning teised otsustasid Brisbane poole ära sõita, kuid mina jäin praeguseks veel siia puhkama...Praeguseks kõik, üritan teid asjadega kursis hoida, kuid arvestage, et Aussis pole wifi just väga levinud asi. Päikest teile ja nautige Eestis varsti saabuvat talve ! :)

paar sõna londonist ja kuala lupurist

Esmaspäeval jõudis siis kätte see kaua oodatud päev. Alustasin oma maailmaränduri eluga. Õhtul lendasin kella üheksase lennuga Londonisse, kohale jõudsin veidi enne keskööd. Kuna otsustasin sugulase juures ööbimise kasuks, siis pidin kella ühese bussiga Oxfordi poole sõitma. Mõeldud, tehtud - jõudsin pärale umbes nelja aeg, sealt edasi läksin ehtsa inglise takso peale, sattusin muidugi kõige kallima takso otsa, aga noo sitta kah, vähemalt jõudsin pärale. Järgmne päev hakkasin juba kahest uuesti lennujaama poole sõitma,  ees ootas mõnus neljatunnine bussisõit. Bussi minnes oli ilm supper, päike paistis ja sooja mingi 18 kraadi, hmm hmm ja mina passisin bussis, jesss !  Lennujaama jõudes oli, aga ilm pöördunud tüüpiliseks UK ilmaks, vihma sajab ja kõik ühtlaselt masehall. Lennujaamas pidin passima umbes 3h, et edasi  Kuala Lumpuri poole suunduda. Õnneks läks see aeg kiiresti, sest sain aega veeta rääkides oma kõigekõige tähtsamaga:) Igatsus on juba Tlnst lahkumisest saadik, aga noo katsun hakkama saada !Nii, järgmine lend läks siis Londoni aja järgi jälle 21:00, kestvusega 12 ja pool tundi. Õnneks 10h sellest magasin nii, et polnud hullu. Kuala Lumpuri aja järgi jõudsin siia mingi enne kuute õhtul. Minu lennu peal oli veel umbes 15 eestlast, enamus neist suundub küll Uus-Meremaale, kuid siiski vähe lõbusam nendega praegu aega veeta.  Siin passimisest nii palju, et üks natuke kidakeelde vanaproua soovis arvutit kasutada, et oma lennunumber üles kirjutada. Aitasin teda meelsasti ning tänutäheks ostis ta mulle kohvi. Sellega ka oma nali, noo kõik mida ta mulle öelda tahtis pidi ta paberile kirjutama, kuna ta polnud oma häälduse osas kindel ja arvas, et nii mõistan teda paremini. Nii siis  ilmus paberile kutse kohvile. Alguses mõtlesin küll, et mida see nüüd tähendab, kuid siiski nõustusin. Pärast vastust ruttas tädike minema ja tuli tagasi kohviga, sellega oli mu elu õnneks päästetud ! Tänaseks kõik, homme lendan juba Aussi poole ja ehk siis saan uuesti netti. Cheers and byebye !